VANAÕELUSE SILM
Eesti rahvajutt
Muiste leidnud metsaküla elanik linnateelt maast taskukella.
Kell läikinud kenasti päikesepaistel. Mees polnud kunagi enne kella näinud ega teadnud, mis asi see on. Näidanud leidu teisele omanurga* mehele. See tundnud kella aga niisama vähe kui tema ise. Mehed pannud kella kõrva juurde - kell tiksunud. Üks meestest öelnud: "Kuule, ei see küll õige asi ole! See pole muud kui vanaõeluse* silm, mis metsa vahele ära kaotatud!" Mehed visanud kella plartsti teele maha, lõiganud lepikust tublid vemblad* ja hakanud kellale valu andma. Peksnud kella pihuks ja põrmuks. Kuulanud teised siis, kas vanaõelus tiksutab veel silma. "Vait on! Juba sai küll!" rõõmustanud mehed ja läinud oma teed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar